Sissejuhatus — lõik 1
Uskudes, et meie kohus on käsitleda oma erialade vaatenurgast inimliigi kõige ohtlikumaid ja hävitavamaid tegevusi — vägivalda ja sõda; tunnistades, et teadus on inimkultuuri looming, mis ei saa olla lõplik ega kõikehõlmav; ning tänulikult tunnustades Sevilla võimude ja Hispaania UNESCO esindajate toetust, oleme meie, allakirjutanud teadlased eri maailma paikadest ja asjaomastelt teadusaladelt, kokku tulnud ning koostanud järgmise vägivallaavalduse. Selles vaidlustame hulga väidetavaid bioloogilisi uurimistulemusi, mida on kasutatud, ka mõnede meie endi erialade esindajate poolt, vägivalla ja sõja õigustamiseks. Kuna need väidetavad tulemused on aidanud kaasa meie aja pessimistlikule õhkkonnale, leiame, et nende ekslike väidete avalik ja kaalutletud tagasilükkamine võib anda olulise panuse rahvusvahelisse rahuaastasse.
Sissejuhatus — lõik 2
Teaduslike teooriate ja andmete kuritarvitamine vägivalla ja sõja õigustamiseks ei ole uus nähtus, vaid seda on tehtud nüüdisteaduse tekkimisest peale. Näiteks on evolutsiooniteooriat kasutatud mitte ainult sõja, vaid ka genotsiidi, kolonialismi ja nõrgemate rõhumise õigustamiseks.
Sissejuhatus — lõik 3
Esitame oma seisukoha viie väitena. Mõistame, et vägivalla ja sõja kohta on palju muid küsimusi, mida võiks meie teadusalade seisukohalt viljakalt käsitleda, kuid piirdume siin sellega, mida peame eriti oluliseks esimeseks sammuks.
Väide 1 — lõik 1
TEADUSLIKULT ON VALE väita, et oleme oma loomsetelt esivanematelt pärinud kalduvuse pidada sõda. Kuigi võitlusi esineb paljude loomaliikide seas, on looduslikes tingimustes elavatel liikidel kirjeldatud vaid üksikuid hävitavaid kokkupõrkeid sama liigi organiseeritud rühmade vahel ning ükski neist ei hõlma spetsiaalselt relvadeks valmistatud tööriistade kasutamist. Tavapärast kiskjalikku toitumist teiste liikide arvel ei saa samastada liigisisese vägivallaga. Sõjapidamine on iseäranis inimlik nähtus ega esine teistel loomadel.
Väide 1 — lõik 2
Asjaolu, et sõjapidamine on aja jooksul nii põhjalikult muutunud, näitab, et see on kultuuri tulemus. Selle bioloogiline seos väljendub peamiselt keeles, mis võimaldab rühmade koordineerimist, tehnoloogia edasiandmist ja tööriistade kasutamist. Sõda on bioloogiliselt võimalik, kuid mitte vältimatu, nagu näitavad erinevused sõdade esinemises ja olemuses ajas ning ruumis. On kultuure, mis pole sajandeid sõdinud, ja kultuure, mis on mõnel ajajärgul sageli sõdinud, kuid teisel mitte.
Väide 2
TEADUSLIKULT ON VALE väita, et sõda või mõni muu vägivaldne käitumine on inimese loomusesse geneetiliselt programmeeritud. Kuigi geenid on seotud närvisüsteemi talitluse kõigi tasanditega, annavad need arengupotentsiaali, mis saab teostuda üksnes koostoimes ökoloogilise ja sotsiaalse keskkonnaga. Inimesed erinevad selles, kui tugevasti kogemused neid mõjutavad, ent nende isiksus kujuneb geneetiliste eelduste ning hoolitsuse ja kasvatuse tingimuste vastastikuses mõjus. Välja arvatud haruldased haiguslikud seisundid, ei tekita geenid inimesi, kellel oleks paratamatu eelsoodumus vägivallaks. Samuti ei määra geenid vältimatult vastupidist. Geenid aitavad kujundada meie käitumisvõimalusi, kuid ei määra üksinda tulemust.
Väide 3
TEADUSLIKULT ON VALE väita, et inimese evolutsiooni käigus on agressiivne käitumine olnud looduslikus valikus eelistatum kui muud käitumisviisid. Kõigi hästi uuritud liikide puhul saavutatakse staatus rühmas koostöövõime ja rühma struktuuri seisukohalt oluliste sotsiaalsete ülesannete täitmise kaudu. „Domineerimine” hõlmab sotsiaalseid sidemeid ja kuuluvustunnet; see ei tähenda pelgalt suurema füüsilise jõu omamist ja kasutamist, kuigi võib hõlmata ka agressiivset käitumist. Kui loomadel on agressiivse käitumise tunnuseid kunstlikult geneetiliselt valitud, on kiiresti saadud erakordselt agressiivseid isendeid; see osutab, et looduslikes tingimustes ei ole agressiivsust maksimaalselt välja valitud. Kui sellised katseliselt saadud üliagressiivsed loomad satuvad sotsiaalsesse rühma, lõhuvad nad selle struktuuri või tõrjutakse rühmast välja. Vägivald ei ole vältimatult meie evolutsioonilises pärandis ega geenides.
Väide 4
TEADUSLIKULT ON VALE väita, et inimesel on „vägivaldne aju”. Kuigi meie närvisüsteem võimaldab vägivaldselt tegutseda, ei aktiveeru see võimalus sise- ega välisärritajate mõjul automaatselt. Nagu kõrgematel primaatidel ja erinevalt teistest loomadest, filtreerivad meie kõrgemad närviprotsessid neid ärritajaid enne, kui nende põhjal tegutseme. Meie tegutsemist kujundavad tingitud käitumismustrid ja sotsialiseerumine. Meie neurofüsioloogias pole midagi, mis sunniks meid vägivallaga reageerima.
Väide 5
TEADUSLIKULT ON VALE väita, et sõda põhjustab „instinkt” või üksainus ajend. Tänapäevase sõjapidamise arengus on emotsionaalsete ja motivatsiooniliste tegurite, mida mõnikord nimetatakse „instinktideks”, esikohalt tõusnud esikohale tunnetuslikud tegurid. Tänapäevane sõda hõlmab isikuomaduste, nagu kuulekus, sugestiivsus ja idealism, sotsiaalsete oskuste, nagu keel, ning ratsionaalsete kaalutluste, nagu kulude arvestamine, planeerimine ja teabe töötlemine, institutsionaalset kasutamist. Tänapäevase sõja tehnoloogia on võimendanud vägivallaga seotud omadusi nii tegelike võitlejate väljaõppes kui ka elanikkonna ettevalmistamisel sõja toetamiseks. Selle võimendamise tulemusel peetakse neid omadusi sageli ekslikult protsessi põhjusteks, mitte tagajärgedeks.
Kokkuvõte
Järeldame, et bioloogia ei mõista inimkonda sõdima ning inimkond saab vabaneda bioloogilise pessimismi köidikutest ja leida kindlustunde, et teha rahvusvahelisel rahuaastal ning järgnevatel aastatel vajalikud muutused. Kuigi need ülesanded on peamiselt institutsionaalsed ja kollektiivsed, sõltuvad need ka üksikute osalejate teadvusest, kelle jaoks pessimism ja optimism on olulised tegurid. Nii nagu „sõjad algavad inimeste mõtetes”, algab ka rahu meie mõtetes. Sama liik, kes leiutas sõja, suudab leiutada rahu. Vastutus lasub meist igaühel.
Koht ja kuupäev
Sevilla, 16. mai 1986